12 päeva veel...
...ja iga hetkega teete te selle mulle aina raskemaks...
19 jaanuar istun ma lennukisse ja sõidan Taani. Ja mis siis, et see on vaid aasta...aasta mu kallid...ikkagi on raske. Eriti raske on kui Kata ulub nagu segane ja meenutab vanu aegu. Keegi palun transportige ta tagasi Tallinnasse muidu ma ei saa enam. Kallis ma ju tulen tagasi...ära muretse. Mitte, et mul kergem oleks. Aga ma tulen ju tagasi...ehk aiatab vaid selle mõttetu lause korrutamine mul väliselt korras olla. Tegelikult ma ju tahaks teid kõiki kohvrisse pakkida ja enne mind kohale lennutada, et te mind seal tervitaks.
Bljäss...ma tõmban ennast errorisse taaskord niimoodi.
Ma mõtlesin kolides, et ma hakkan ennast siin toas eriliselt imelikuna tundma. Pole kedagi ja...ja vaikne ja. Aga tegelikult pean ma ju lihtsalt tegema need viis sammu ukse suunas ja kõik on täpselt nii nagu vaja. Aga Taanis...keegi teab mitu sammu mul Taanist kulub siia ukseni jõudmiseks? Ennekõike olen ma oma otsusega rahul siiski. Mul ei ole peaaegu (PEAAEGU!!) mitte midagi, mis mind siin kümne küünega kinni hoiaks ja selle peaagu kohapealt pean ma omaenda südame kõvaks tegema ja lootma, et kõik läheb täpselt nii nagu ma loodan, et ta minema hakkab. Kui nüüd mitte millal siis veel? Kes teab mis kolme aasta pärast on kui ülikool läbi...ehk elan ma korteris ja ootan pulmi, ehk kantseldan mingit pisikest (hoiaks jumal selle eest!), ehk pean ma vaatama, et mõnel neljajalgsel oleks toit ja peavari olemas ja ehk hakkab taevast pussnuge sadama... Maailm lõppeb ju otsa detsembris.
Mul oli teiega kallid lõpmata fantastiline aastavahetus ja perega jõulud.
Nüüd on vaja, et ma võtaks aega iseenda jaoks. Et ma kordki elus oleks isekas ja teeks nii nagu mina tahan. Nii lühikese ajaga jõuda nii paljudes asjades selgusele on üks ütlemata tubli saavutus. Respect mu ajule =)
Minnes teemast mööda, siis pikalt olen mõelnud, et miks ma pingutan selleks, et teha halva mängu juures head nägu. Miks mina pingutan ja üritan olla tolerantne ja erapooletu. Mul viskas nüüd üle. Nüüd ja siin ja praegu. Seega...kui sul tõesti on vaja jagada oma arvamust sellest, kuidas mina või mõni mulle kallis sõber enda omandis olevate asjadega tegeleb või kuidas (otse välja öeldes) nedega sõidab siis palun ole hea ma kuulan ja aktsepteerin...sest igasugune kriitika näitab mulle mu enda vigu ning aitab minul paraneda. Sa võid väita, et oled mu "sõber" ... kahjuks sõnadest enam ei piisa.
No comments:
Post a Comment