The door of opportunity won't open unless you do some pushing

Palju, palju, palju pilte!

Homme hommikul kell 8 istun Tartust bussipeale... Mel lubas saatma tulla...
Kõik on need viimased peävad nii megalt rõõmsad ja positiivsed olnud! Mu kallid, ma tänan teid selle eest! Sest et ma ju lähen vaid korraks. On nii meeletult vaimustav öelda nägemist läbi naeru. Te olete fantastilised! Te olete parimad! Isegi siis kui lepatriinud on punaste täppidega. Ja siis kui me suudame kesklinnas olla nii nagu kedagi teist ei oleks ja ka siis kui me läheme kõik keema vaid ühe nime peale või siis kui liiluseeskirjad meile ei kehti või... =) Ma olen õnnelik, et te mul olemas olete.

Täna ütlen ma head aega veel ühele kallile. Minu kõige raskem ja valusam mis ma ütlema pean...

Everything is funny as long as it is happening to somebody else.

*facepalm* Milline idioot tuleb ideele hakata käiku vahetama ilma sidurit kasutamata? Mina ju...mida te siis veel saada tahtiste xD

Amnja...eile oli kodune päev. Kaspar helistas ja lubas Evelyga mulle koju sadada ja geneetikat õppima hakata. Sellele kõnele pidi otseloomulikult järgnema mitte ainult enda toa suurpuhastus vaid ka köögi ja elutoa. God damnit ma vihkan koristamist!! Üsna tore oli. Ma küll targemaks ei saanud lõppkokkuvõttes. Hoian pöialt, et nad tehtud saaks selle.

Täna on ringi joostud ja laamendatud. Nagu aru saada sõitsin oma kontrollsõidu ära ja 75% ajast ei suutnud ma aru saada miks ma teen asju, millest ma ise ka aru saan, et see on puhas idiootsus juba. Nevermind...Ei ole vaja ärritada ennast. Igatahes sain Em.i tööjuures maha, sain raha ja lidusin Prisma parklasse bussipeale. Win, win...jõudsin. Sealt KEKi juurde, aaga jahet siis saadetagse mu uues pass ja ID juba Taani konsulaati. Õaah...eriti tore saab olema. Ja sealt edasi juuksurisse ja olen kiilakas taaskord. Me likes xD

Nüüd olen kodus ja teen aktiivselt mittemidagi selleasemel, et kasutada vaba aega nätieks liiklustetside kordamisele. Aga nad on liiga kaugel (kõigest 8 trepiastet ja nii 6 sammu...).

9 päeva pärast olen Taanis. Kui ma oma Skype'le selgeks teen, et ta peab mulle alluma siis on kõik väga viis.
Õhtul tuleb ennast koori vedada. Üldse ei viitsiks. Motivatsiooni ei ole...tähendab jah...hetkel lihtsalt on vetis panges omadega see asi. Issand Mel ... tead sul on veel hästi läinud selle asjaga ... pead helistama mulle kui Tartus oled!!! Marss!!! Will be waiting!!!


By by
Bob


PS! Keegi lambipirni ei taha vahetada mul?!?

"True friends don't say good-bye, they just take extended leaves of absences from each other."

12 päeva veel...

...ja iga hetkega teete te selle mulle aina raskemaks...

19 jaanuar istun ma lennukisse ja sõidan Taani. Ja mis siis, et see on vaid aasta...aasta mu kallid...ikkagi on raske. Eriti raske on kui Kata ulub nagu segane ja meenutab vanu aegu. Keegi palun transportige ta tagasi Tallinnasse muidu ma ei saa enam. Kallis ma ju tulen tagasi...ära muretse. Mitte, et mul kergem oleks. Aga ma tulen ju tagasi...ehk aiatab vaid selle mõttetu lause korrutamine mul väliselt korras olla. Tegelikult ma ju tahaks teid kõiki kohvrisse pakkida ja enne mind kohale lennutada, et te mind seal tervitaks.

Bljäss...ma tõmban ennast errorisse taaskord niimoodi.

Ma mõtlesin kolides, et ma hakkan ennast siin toas eriliselt imelikuna tundma. Pole kedagi ja...ja vaikne ja. Aga tegelikult pean ma ju lihtsalt tegema need viis sammu ukse suunas ja kõik on täpselt nii nagu vaja. Aga Taanis...keegi teab mitu sammu mul Taanist kulub siia ukseni jõudmiseks? Ennekõike olen ma oma otsusega rahul siiski. Mul ei ole peaaegu (PEAAEGU!!) mitte midagi, mis mind siin kümne küünega kinni hoiaks ja selle peaagu kohapealt pean ma omaenda südame kõvaks tegema ja lootma, et kõik läheb täpselt nii nagu ma loodan, et ta minema hakkab. Kui nüüd mitte millal siis veel? Kes teab mis kolme aasta pärast on kui ülikool läbi...ehk elan ma korteris ja ootan pulmi, ehk kantseldan mingit pisikest (hoiaks jumal selle eest!), ehk pean ma vaatama, et mõnel neljajalgsel oleks toit ja peavari olemas ja ehk hakkab taevast pussnuge sadama... Maailm lõppeb ju otsa detsembris.
Mul oli teiega kallid lõpmata fantastiline aastavahetus ja perega jõulud.

Nüüd on vaja, et ma võtaks aega iseenda jaoks. Et ma kordki elus oleks isekas ja teeks nii nagu mina tahan. Nii lühikese ajaga jõuda nii paljudes asjades selgusele on üks ütlemata tubli saavutus. Respect mu ajule =)


Minnes teemast mööda, siis pikalt olen mõelnud, et miks ma pingutan selleks, et teha halva mängu juures head nägu. Miks mina pingutan ja üritan olla tolerantne ja erapooletu. Mul viskas nüüd üle. Nüüd ja siin ja praegu. Seega...kui sul tõesti on vaja jagada oma arvamust sellest, kuidas mina või mõni mulle kallis sõber enda omandis olevate asjadega tegeleb või kuidas (otse välja öeldes) nedega sõidab siis palun ole hea ma kuulan ja aktsepteerin...sest igasugune kriitika näitab mulle mu enda vigu ning aitab minul paraneda. Sa võid väita, et oled mu "sõber" ... kahjuks sõnadest enam ei piisa.

“The best thing about dreams is that fleeting moment, when you are between asleep and awake, when you don't know the difference between reality and fantasy, when for just that one moment you feel with your entire soul that the dream is reality, and it really happened.”