Iffu on ikka ja ainult kõige parem mees indeed!
Aga Pätu on mõnda aega Tlns. seega on mul aega mõelda ja kaaluda seda hullumaja, mis Tartusse maha jäi. Minu isiklik ihupsühholoog ütles, et ma vajaks antidepressante. Ka minu igipõline optimism hakkab kaduma.
Ja põhjust ei tule otsida kaugelt. Miks on nii, et alati...eranditult alati ei eksi mu kallis tähtkujukaaslane? Sest et nii on. Ühesõnaga ta ennustas enam-vähem ette, et ma lõpetan tulevase Ustava Jüngriga suhtlemise. Üritan siiamaani vähemalt sõbarlikke suhteid hoida, aga no kui vend sulle iga asja peale ninna kargab ja mossitab nagu kaamel (don't know why kaamel...ärge küsige) siis mida sa üritad. Selelgipoolest ma ei jäta jonni - vähematl mitte selle nädala jooksul. Kui asjad ei parane siis by-by I'll move on whith my life!
Minnes sentimentaalseks siis ihupsühholoog tuletas mulle eile meelde,e t sõbrapeäv tuleb. Ei saanud mainimata jätta, et tal ei tasu loota: mul on harjumus ärgata sõbrapäevahommikuti võõras voodis võõraste meeste kõrval. Ta soovitas mul harjumusi muuta xD Eks seda vaatame veel :D
Ei saa ümber sellest, et möödus nädal nimega "Näeme Tartus kõiki vanu tuttavaid!". Mis teil VIGA on, et te ühel ja samal nädalal peate Tartusse ronima?!? Mis kokkutulekutest ma ilma olen jäänud. Mitte et ma enamusest nüüd puudust tunneks, aga siiski.
Niipalju veel, et kool pole elus nii out teema olnud. Ma. Ei. Taha.
Asi ei ole enam viitsimises. Ma võin ju moepärast istuda seal. Aga ma ei taha! Füüsiliselt valus hakkab kui ma tean, et saaksin samal ajal sada korda paremaid asju teha! Palun adnke mulle jõudu need 2 ja pool kuud vastu pidada! Siduke mind kinni või tehke midagi!
Ja ja seda peaks ka mainima, et kuna ma see nädal EmoKidi ei näinud läks tuju kohe palju paremaks!
L.
Ahjaa pealkiri on random :D
No comments:
Post a Comment