Mul on su ilu vaja...
Mul on su elu vaja...
Mul on su hinge...
Sinu ilu vaja...
Sinu rahu vaja...
...Mul on...


Vahel ei ole kõik asjad nii nagu võiks olla...See teebki püüdluste saavutamise täiuslikumaks.

Leidsin sahtli põhjas ma, vana fotot ning jäin vaatama, mu elus olnud hetki, inimesi, ennast ka... Ja mõtlesin, et ma tundsin ju neid kõiki kunagi...
Õues rooste läinud kiik, lapsed mängisid kõik siin, see oli nagu eile, see jõuab taas minuni... Kadi ja Iki on ammu, ammu ära, Inx on ära, Terry on ära, Karl läheb ära ja võtab Kata kaasa....

Tead, Joss, mul on tunne, et meidki pole enam kauaks. Hoime kinni sellest viimasest? Ehk ongi nii...sest me olime ju esimesed?
Oli mis oli! On hetki mida võime korrata! Kurat et me oleks kordagi ükteisele haiget teinud!

Käisime Jossiga seda vana metsarada vaatamas. Kõik on võssa kasvanud ja suhteliselt kadunud. Aga me ikkagi teadsime, kus see on, sest see on ju seal alati olnud. Ja istusime Jossi kuuri katusel ning sõime pannkooke. René tegi. Te ju teate René pannkooke eks? Neist paremaid ei ole! Never ever! Ja seda vana kuuri? Seda, kus on valatud nii palju pisaraid ja kus ennast ribadeks naerdud? Ja kust me kaks suve tagasi Inxiga sisse kukkusime, sest katus oli nii, nii vana. Ja siis poisid parandasid selle ära. Meie Karl ja Terry ja Joss...ja Iki veel naeris hiljem, et näed...tema vanema venna amet võetakse varsti üle.
Ulusime Jossiga mõlemad. Tegelikult ulusin rohkem mina. Naer läbi pisarate. Liiga hea oli! Ja siis tuli Iki ka sinna. Istus meie kõrvale ja ei öelnud midagi. Ei olnud vaja...


Kurat...Südames olete! ^^*


PS! Iki sünnipäveal olete KÕIK Tartus! Me tuleme teile järgi kui vaja, aga kohale lohisete! Kadi tuleb ka Soomest siia ju!
Alati ei saagi asjad nii jääda nagu olid. Aga mälestused on asendamatud! Teiega oli raske...aga teieta on võimatu!

Joss, Liis, Iki, Kadi, Terry, Inx, Karl, Kata...ja otseloomulikult Marta, Riina, René, Toomas, Jüri!