For it was not into my ear you whispered, but into my heart. It was not my lips you kissed, but my soul.

I'm baaaack!! Et lihtsalt teadmiseks siis...et ma ei ole kuskile kadunud.

See, mis praegu inimmõistuse vallutanud on...seda ma ilma lilledeta kirjeldada ei suuda kahjuks. Ühesõnaga Ben, Bob, Jake (x2), Eddy (x2) + veel paar tundmatut...selline see praegune elu on.
Olgu siis kolmnurgad, sirgjooned, nelinurgad, või mingid muud nurgelised objektid.

Kõik see on inimnõrkus. Asjad, mis väljuvad meie kontrollialt ja mida kontrollida ei saagi...isegi kui me tahaks. Ja mina ei taha...sest nii on hetkel hea. Nii on hetkel just nii nagu peab. Ja mis siis, et see oli välk selgest taevast, mis siis, et mul puudus täielikult valikuvõimalus, mis siis, et kurat võtaks see on lihtsalt nii sitaks lootusetu. Mis siis! See on olemas ja tegelikult...seal ehk...natukene...kuskil kauges nurgas...pimedas... on ehk...lootust?...

Või siiski ei ole? Kui tugevad üldse on inimeste vahelised sidemed: sugulus, sõprus, hoolimine...armastus...?

Ma tunnen ennast nagu mingi psühholoog. Kammooon see tekst ei peaks olema nii "sügava" alatooni ja mõttega. See peaks tegelikult olema puhas iroonia aga ei ole ju?

Crap, Crap, Crap ja ERROR!

Mis Bobil viga on?

....



Kui mu mõistus korda saab jätkan hiljem...