Mul on su ilu vaja...
Mul on su elu vaja...
Mul on su hinge...
Sinu ilu vaja...
Sinu rahu vaja...
...Mul on...


Vahel ei ole kõik asjad nii nagu võiks olla...See teebki püüdluste saavutamise täiuslikumaks.

Leidsin sahtli põhjas ma, vana fotot ning jäin vaatama, mu elus olnud hetki, inimesi, ennast ka... Ja mõtlesin, et ma tundsin ju neid kõiki kunagi...
Õues rooste läinud kiik, lapsed mängisid kõik siin, see oli nagu eile, see jõuab taas minuni... Kadi ja Iki on ammu, ammu ära, Inx on ära, Terry on ära, Karl läheb ära ja võtab Kata kaasa....

Tead, Joss, mul on tunne, et meidki pole enam kauaks. Hoime kinni sellest viimasest? Ehk ongi nii...sest me olime ju esimesed?
Oli mis oli! On hetki mida võime korrata! Kurat et me oleks kordagi ükteisele haiget teinud!

Käisime Jossiga seda vana metsarada vaatamas. Kõik on võssa kasvanud ja suhteliselt kadunud. Aga me ikkagi teadsime, kus see on, sest see on ju seal alati olnud. Ja istusime Jossi kuuri katusel ning sõime pannkooke. René tegi. Te ju teate René pannkooke eks? Neist paremaid ei ole! Never ever! Ja seda vana kuuri? Seda, kus on valatud nii palju pisaraid ja kus ennast ribadeks naerdud? Ja kust me kaks suve tagasi Inxiga sisse kukkusime, sest katus oli nii, nii vana. Ja siis poisid parandasid selle ära. Meie Karl ja Terry ja Joss...ja Iki veel naeris hiljem, et näed...tema vanema venna amet võetakse varsti üle.
Ulusime Jossiga mõlemad. Tegelikult ulusin rohkem mina. Naer läbi pisarate. Liiga hea oli! Ja siis tuli Iki ka sinna. Istus meie kõrvale ja ei öelnud midagi. Ei olnud vaja...


Kurat...Südames olete! ^^*


PS! Iki sünnipäveal olete KÕIK Tartus! Me tuleme teile järgi kui vaja, aga kohale lohisete! Kadi tuleb ka Soomest siia ju!
Alati ei saagi asjad nii jääda nagu olid. Aga mälestused on asendamatud! Teiega oli raske...aga teieta on võimatu!

Joss, Liis, Iki, Kadi, Terry, Inx, Karl, Kata...ja otseloomulikult Marta, Riina, René, Toomas, Jüri!

Merkal On Ülgasega Teema!

Aga juhtus nii, et juhtus palju asi.

Reedel oli G. ja Käruga Tabiveres, sest ma kardsin Kirvemõrvari pärast talli ööseks jääda ja tegin sealt võimalikult kiirelt sääred. Olles otseloomulikult enne koos Kristiinaga Reporteri kaamerate eest pagenud!

Tabiverest koju jõudsin 1-2 ajal öösel. Tähe tänaa rahvas olin seekord siis. G. ja K. otsustasid ikkagi G. juures ööbida. Ma magasin üksi kodus. Hommikul saime korraks kokku veel.

Ja ükspäev-eile sattusime Merkaga koos Tartusse. (Hey Pam!)
Lidusime bussipeale ja avastasime et Oi! Vale buss! Sõidab teadmata suunas!
Igatahes kiirem kõne Annile, kes - nagu meiegi - suundus Sirka poole!
Nice! 3x kanaburks + friikad grillvorstidega?!?
Aga Anni juures hoidsime Martenit ja marineerisime seeni (täitsa hääd senned said Ann!)
Ja siis mängsisie lauamängu :) Wiii!
Ja Merkal tekkis Ülgasega teema. Siis tulid veel Ülgase hundid, mis kinnitas Merka teemat Ülgasega. Seda asja peab sügavuti veel uurima hakkam.
As always ma kaotasin xD Rivo võitis, Merka oli teine ja Ann auväärne kolmas!

Täna proovisin oma telost lahti saada, aga ei õnnestunud.
Sain umbvenelastega Kobratule. Vabsee vend ei saanud aru lausest "Ja otcen malo i ploha gavarju pa russki!" Ja siis ma kuulasin midagi koertest ja naistest ja ilmast ja Narvast ja vene presidendist (või rääkis ta lihtsalt karudest...who cares!)

Koju sain õnnesk edukamalt!


Elame veel!
L.

Inimesed muutuvad, sest seda nõuab elu!

Grets harrastab inglise keelt: "Lesknaine....Window?!?"

Ja Andra majanduse vihik on täpselt nagu Eesti maksusüsteem XD

Ja siis et Surfing Smurf is Smirking! Vot tak on koolis :)



Ja tegelikult on suht kurb meeleolu. Inx on nüüd Tallinnas. Õpib ja on õnnelik. Nice:) Ja veel kõige toredam oli, et ta meile ei öelnud enne kui ära läks. Kurb, aga etteaimatav lõpp asjale :)

Pisike If on tubli ja veel tublim!

Ja mingi hetk mulle tundus, et sellest "uuemast vanast" seltskonnast on kõik nii pessimistlikult tainapead! Kuhu jäi see soov "liigutada mägesid", teha midagi eesmärgi enda nimel ja teha seda midagi nii nagu alati pidi?
Kas ma olen ainuke ogar "roosade prillide" kandja, kes ikka veel usub, et nii saab ja peab ja vahet ei ole, et vahel on nädalas vaid kaks tundi aega. Vahet ei ole, et lõppkokkuvõttes on nagunii crap, sest praegu ja siin saame me midagi ära teha. Mis teie usust endasse on saanud kullakesed?

Või on asi lihtsalt selles, et kaotades õpime midagi sootuks uut ja igavest. Ja muutunud on vaid minu "üdini värviline" mõttemaailm, mis usub ikka veel puhta siirusega, et vahet ei ole, kas ma pean tõusma kell neli hommikul, et kellegi eest hoolitseda ja vahet ei ole, et vahel on päev ainult tumedates pilvedes ja see, kes peaks sulle kaaslase eest olema otustab täna mittemingisugust kontakti võtta ja vahet ei ole, sest üks päev täis progressi eesmärgi poole kaalub selle üle.


Ma kaldun melanhooliahoogudesse liikuma.
Liiga kõrged sfäärid...aga süda tilgub verd. Kas veel üks inimene, keda kaotada?


L.